oleme?

2006-04-12T13:04:00.000-07:00

Elamuslikke hetki ei või korrata ega edasi anda. Mäletan sügisõhtut, mil Edgar Wieneken jooksis sada meetrit meie pargis 10,1 sekundiga. Oma käega võtsin aega, oma käega mõõtsin kauguse, ja sel õhtul jooksis ta selle maa 10,1-ga. Ta oli suurvormis ja suurepärases meeleolus, aga loomulikult ei uskunud meid keegi. Tegime vea, et üldse sellest rääkisime ja hetkele sellega kestust tahtsime anda. Oleksime pidanud õnnelikud olema üksnes teadmisest, et ta tõesti oli jooksnud 10,1 sekundiga. Hiljem jooksis ta muidugi ikka jälle oma senise ajaga 10,9 või 11,0, ja keegi ei uskunud meid, nad naersid meid hoopis välja. Juba kõnelemine neist silmapilkudest on väär, nende korrata tahtmine aga enesetapp.

Heinrich Böll
"Klouni silmaga"

2006-03-06T13:08:00.000-08:00

Maailm oli klaasi alla pandud pilt, mida ei saanud puudutada.

Ray Bradbury
"Emissar"

2006-03-01T09:41:00.000-08:00

Kallis Yvonne!
Kui ma Sinuga tol ilusal pärastlõunal hüvasti jätsin, mõtlesin ma: kahju, et me enam ei kohtu, aga ei julgenud öelda: ma tahan Sind veel näha.
Järgnevatel nädalatel torkas mulle silma, et lugesin eriti hoolsalt neid leheuudiseid, mis puudutasid Hollandit. Asi läks niikaugele, et hakkasin ajalehest otsima kõigepealt uudiseid Hollandi kohta, enne kui ülejäänu kallale asusin. Ja viimasel ajal ostan ma kioskist lausa ajakirju, mida ma tavaliselt kunagi ei loe - kui need vähegi lubavad Hollandiga seotud lugusid. Mul on niimoodi parem Sind meenutada ning ma usun, et harjutamisel on ka mõtet. Ma vaatasin isegi jalgpalli finaali - mis pole üldse minu moodi - ja kujutlesin, et otseülekannet tegid Sina.
Kallis Yvonne, võiks ju pilduda sõnu nagu: "Mõtle ka, mida sa räägid!" või: "Sa ei usu ise ka seda juttu!" või: "Unusta ära!" Aga võib öelda ka: "Oh, kui ilusad lilled!" või: "Sulle vist meeldib pikalt lobiseda?" või: "Kuidas soovid!" või: "Ma olen nii õnnelik!" Imekena! Sõnad on väikesed hurmavad kingitused, mida me teineteisele teeme, nagu lihavõttemunad, mille me ära värvime ja laseme teisel üles otsida, et tal hea meel oleks. Ma olin juba unustanud, kuid Sina meenutasid seda mulle taas.
Ma tahan Sind veel näha.
Sinu Klaus.

Thomas Brussig
"Kangelased nagu meie"

2006-02-22T12:43:00.000-08:00

"Nii et sina siis oledki see tüdruk, kelle unenäos ma ringi uitan. Aga sel juhul... see meri seal udu taga, kas seegi on siis üks osa su unenäost?"
"Meri? Seal ei ole mingit merd, see müha - see on lihtsalt ühe unenäo lõpp, sealt edasi algab uus - kuid enne ei saa seda näha, kui ma vahepeal üles pole ärganud ja siis uuesti magama jäänud."
"Ah nõnda," sõnasin mõnevõrra pettunult.
"Jah. Ja seepärast ongi mul hea meel, et ma su üles leidsin. Ja et ma sind tänada saan."
"Tänada - mille eest?"
"Selle eest, et sa mu unenägudesse vihma tõid. See on nüüd esimest korda sel aastal, kui ma tervena üles ärkan. Ärkan üles, pesen, riietun ja lähen kooli nagu kõik teisedki minusugused tüdrukud. Ma ei ole seda hulk aega saanud teha ja ma arvan, et see on üks väga tore tunne: ärgata ilma palaviku ja väsimuseta. Aga veelgi toredam on, et ma pole veel ärganud. Ja et ma saan sind korra näha, enne kui su unustan."
"Enne kui mu unustad..."
"Jah, sest kindlasti ei mäleta ma sind ärgates enam, nagu seda majakatki siin või seda rohelist linna seal taamal. Võib-olla mäletan midagi muud, neid koovitajaid või sooja tuult, aga sind küll vaevalt... unenäod ei reeda oma saladusi."

Mehis Heinsaar
"Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa"

2006-02-16T12:24:00.000-08:00

Sellel, mismoodi kõik välja tuleb, pole midagi ühist sellega, millest me unistasime... Ja kuidas kõik kaob, kuni näib, et seda pole kunagi olnudki... et me oleme sellest kõigest ainult und näinud... Saad nüüd aru, mida ma tahan öelda?... Et me oleme seda vaid kuskilt kuulnud, et see on juhtunud kellegi teisega... Ja siis tuleb kõik jälle meelde.

Thomas Wolfe
"Kadunud poiss"

2006-02-11T13:27:00.000-08:00

"Kui ma väike tüdruk olin," seletas mrs. Clutter kord ühele oma sõbrale, "olin ma rohkem kui kindel, et puud ja lilled elavad täpselt samuti nagu linnud ja inimesed. Et nad mõtlevad ja räägivad isekeskis. Ja kui me väga tahame, siis võime nende juttu kuulata. Tuleb ainult kõik teised hääled oma peast kõrvale tõrjuda. Hiirvaikne olla ja hoolega kuulatada. Mõnikord ma usun seda veel praegugi. Ainult et ükski inimene ei oska küllalt vaikne olla..."

Truman Capote
"Külmavereliselt"

2006-02-05T07:24:00.000-08:00

"Näib, nagu oleks meile määratud samal ajal samas kohas olla," ütleb Rögnvaldur ja tema nägu väljendab seda erku rõõmsameelsust. Silmade ümber kurrutab naer.
"Jah," ütlen mina ja naeratan häbelikult.
"Seda ütlevad mu meeled," jätkab Rögnvaldur, "aga kas me siin ka teekonna lõpus koos seisame, see on iseasi."
Mina itsitasin naerda: see poiss mõistab sõnu seada! Kuid nüüd vaatame näkku tõsiasjale, et Rögnvaldurile helistada ja temalt selle ning paljude teistegi asjade kohta pärida pole mul aga võimalik. Tema nime järel numbrit enam ei ole.

Einar Mar Gudmundsson
"Ilmamaa inglid"

2006-02-04T13:23:00.000-08:00

"Mis on saanud õnnelikkudest lõppudest?"
"Need on laupäevahommikustel seanssidel."
"Jah, aga elus?"
"Tean ainult seda, Doug, et õhtul on hea magama heita. See on ainuke õnnelik lõpp päeva jooksul. Järgmisel hommikul tõusen jälle üles ja võib-olla siis läheb mul kehvasti. Aga kui ma ainult meeles pean, et õhtul heidan jälle magama ja alguses lihtsalt laman natuke aega, siis on kõik jälle kombes."

Ray Bradbury
"Võilillevein"

2006-01-30T13:57:00.000-08:00

Suvi oli kätte jõudnud, kui ma jätsin hüvasti üksilduse kõrghoonega ja selle maise ilmaga. See oli täitsa tavaline päev.
Seisin toas ja vaatasin aknast välja või lebasin nurgas madratsil ja kuulasin äratuskella tiksumist või vihmatilkade rabinat aknaklaasil.
Mulle tulevad meelde heinamaade kohal lendlevad liblikad, jalgrattad, mis võluvägistena mööda tänavaid veerevad ja kogu ilm ja maa öövaikuses, aga valgusest hoolimata on koridorid pimedad ja tühjad. Kätte on jõudnud suvi. Ma kuulen laste rõõmsaid hääli ja mõtlen karikakardest ja heinamaast. Aedades vestlevad äsja lehteläinud puud omavahel. Sinetus koputab aknale.
Pimedus on kadunud. Keegi on tulnud ja selle just nagu külma kohvi minema valanud. Väljas hõljub tiivuline aeg.
Siis võtan ma oma teki ja hüppan. Rõõmsad hääled jäävad rõkkama, jalgrattad veerevad ja liblikad lendlevad, aga mina ei kuule midagi, ei lapsi, rattaid ega linde, sest mina leban all pimeduses, olgugi mu ümber kõik erevalge.

Einar Mar Gudmundsson
"Ilmamaa inglid"

2006-01-29T08:12:00.000-08:00

Aju on nagu mingi loomake, kutsikas või kassipoeg, kes omaette mängib. Võib kujutleda, et kui raadios öeldakse, et kümne minuti pärast on maailma lõpp ja kõigil kästakse valmis olla, siis kassipoeg mängib oma paelajupiga edasi.

Anthony Burgess
"Ühe käe plaks"

2006-01-28T10:27:00.000-08:00

Me unustame kõik ja kaotame kõik.
Ja mõni teine päev, aga mitte praegu, näitan ma sulle seda salakoobast, seda vulisevat oja, mida ma lapsena ilmaski ei leidnud.

Jonas Gardell
"Koomiku lapsepõlv"

2006-01-27T11:27:00.000-08:00

But you can't give your heart to a wild thing: the more you do, the stronger they get. Until they're strong enough to run into the woods or fly into a tree. Then a taller tree. Then the sky. That's how you'll end up. If you let yourself love a wild thing. You'll end up looking at the sky.

Truman Capote
"Breakfast at Tiffany's"

2006-01-26T13:20:00.000-08:00

Me teeme igasugu asju, aga ise ei pane neid tähelegi. Ja siis äkki sa vaatad ja märkad, mida sa teed, ja see on tegelikult kõige esimene kord. Ma jagan suve kaheks osaks. Selle märkmiku esimese osa pealkirjaks on "Kombetalitused ja tseremooniad". Aasta esimene peedilimonaad. Esimest korda paljajalu väljas jooksmine. Esimest korda aastas järve peaaegu ära uppumine. Esimene arbuus. Esimene sääsk. Esimese võilillesaagi kogumine. Need on asjad, mida me teeme ikka ja ikka ja ikka uuesti, ilma neile mõtlemata. Nüüd siin tagapool, nagu ma juba ütlesin, on "Avastused ja ilmutused" või vahest "Vaimuvalgustused", see kõlab uhkelt, või ehk hoopis "Intuitsioonid", kas kõlbab? Teiste sõnadega, sa teed mõnda vana tuttavat asja, näiteks villid võililleveini pudelitesse, ja paned selle kirja alajaotusse "Kombetalitused ja tseremooniad". Ja siis sa mõtled selle üle järele, ja selle, mis sa mõtled, ükskõik, kas see on tobe või mitte, kirjutad üles alajaotusse "Avastused ja ilmutused". Veini kohta kirjutasin ma nii: Iga kord, kui sa seda pudelisse villid, paned kindlalt hoiule terve kamaka 1928. aastat.

Ray Bradbury
"Võilillevein"

2006-01-25T01:11:00.000-08:00

Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.
Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.
Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.
Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, et see mind enam ei huvita.
Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun - ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.
Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa - ise ka enam ei tea - mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha.

Agota Kristof
"Eile"

2006-01-24T01:45:00.000-08:00

"Arvan, et see on tänavu viimane võilill. Ma poleks uskunud, et leian selle murult nii hilisel aastaajal. Kas te olete kunagi kuulnud, et seda hõõrutakse lõua all? Vaadake!" Naerdes puudutas ta võilillega oma lõuga.
"Miks?"
"Kui see jälje jätab, siis see tähendab, et ma olen armunud. Kas jättis?"
Montagil ei jäänud üle muud kui vaadata.
"Kuidas on?" küsis neiu.
"Teil on lõuaalune kollane."
"Tore! Teeme nüüd teiega katset."
"Minule ei tee see midagi."
"Eks me näe." Enne kui Montag jõudis ainustki liigutust teha, oli neiu võilille tema lõua alla pannud. Montag tõmbus tagasi ja neiu naeris. "Seiske vagusi!"
Neiu vaatas tema lõuaalust ja kortsutas kulmu.
"Kuidas on?" küsis Montag.
"Häbiasi," lausus neiu. "Te ei armasta kedagi."

Ray Bradbury
"Fahrenheit 451"

2006-01-23T03:51:00.000-08:00

Nagu ma juba ütlesin, mina ei saanud aru, miks Bobby haiglas oli. Ta käitus peaaegu kogu aeg jumala normaalselt. Bobbyl oli ainult üks väike vigur juures - aeg-ajalt tõusis ta püsti, lükkas käed püksitaskutesse ja tõmbas püksisääred kõrgele üles ja marssis kuskil kaheksa sammu ja ise ajas vilejoru. Alati vilistas ta üht ja sama lugu, mis tal peas kummitas, ja ega see eriti musikaalselt ei kõlanud. Kõik see kestis paar sekundit. Ja midagi muud tal viga ei olnud. Aga seda vigurit tegi ta oma kakskümmend-kolmkümmend korda päevas. Kui sa seda esimest korda nägid, arvasid, et mees teeb nalja, et jumal küll, viimase peal naljamees. Aga hiljem said aru, et ta oli sunnitud seda oma trikki tegema.

Charles Bukowski
"iiriselilla"

2006-01-22T05:21:00.000-08:00

Kui ma väike olin, küsisid klassikaaslased minult: "Jonas, millise meeskonna poolt sina oled? Kas Gnageti, Djurgårni või Bajeni poolt?"
Mõistsin, et mingi meeskonna poolt pidin ma olema, ja seepärast ütlesin:
"Åtvidaberg."
Åtvidabergi meeskonnas mängisid Ralf Edström, Roland Sandberg ja Benno Magnusson. Åtvidaberg oli ülekaalukas liider Rootsi esivõistlustel.
Mulle on alati meeldinud võitjad.
Samal aastal müüdi Ralf Edström, Roland Sandberg ja Benno Magnusson välismaale.
Åtvidaberg lõpetas kaheksandana.
Ma ei teadnud isegi, kus Åtvidaberg asub.
Mida ma pidin tegema? Äkitselt ütlema, et ma olen meelt muutnud, et ma nüüd olen Malmö FF’i poolt?
Ma olin sunnitud ka edaspidi Åtvidabergi meeskonda toetama.
Nad mängivad nüüd teises liigas.
Mõned osutuvad alati kaotajaks.

Jonas Gardell
"Tahan koju"

2006-01-21T09:19:00.000-08:00

sa lipsasid üle mu huulte
nagu sületäis ööliblikaid
me jõime kohvi
vaatasime üksteist läbi ööliblikate
sa hoidsid kohvitassist
mõlema käega kinni ja olid ilus

Villem Valme
"sa lipsasid üle mu huulte"

2006-01-20T03:26:00.000-08:00

"mis see on?" küsis plika.
"see on kookospähkel."
"mis seal sees on?"
"piim ja pudi."
"a miks?"
"neile meeldib seal olla, piimal ja pudil on seal koore sees mõnus. nad räägivad omavahel, et "no küll on ikka viimase peal mõnus siin sees olla!""
"a miks neil seal hea on?"
"seal oleks kõigil hea olla, mulle meeldiks."
"ei meeldiks, sa ei saaks seal sees oma autoga sõita ja sa ei näeks mind sealt seest. sa ei saaks seal sees sinki ja praemuna süüa."
"ega sink ja praemuna ei ole elus kõige tähtsamad."
"a mis on kõige tähtsam?"
"mina ei tea. võib-olla jääkamakas päikese sees."

Charles Bukowski
".45 maksab üüri"